Poliitika on igivanast ajast olnud riigis ja ühiskonnas tähelepanu keskmes. Enne politoloogia tekkimist uuriti riiki ja ühiskonda filosoofia ja õigusteaduse raames. Filosoofide lähenemine nendele probleemidele oli erinev. Juba antiikfilosoofias (nt Platon, Aristoteles) võrreldi valitsustegevust laevaga, mille kapten ja meeskond peavad oskama seda hästi juhtida. Sellest ajast on mõisted "riigilaev" ja "riigitüür" kindlalt juurdunud tänapäeva poliitilises terminoloogias. Mõlemal puhul nõuab juhtimine meisterlikkust, teadmisi, kompetentsust ja täielikku ülevaadet toimuvast. Nii näiteks peab tüürimees selleks, et laeva juhtida, arvestama paljude asjaoludega: kus laev asub, missugused karid on tal tee peal ees, kui tugev on tuul, missugune on laeva meeskond, kuidas saavutada kontrolli nii laeva kui ka meeskonna üle.
Ka valitsuses peavad tippjuhid teadma, millised on rahva meeleolud, mida soovitakse, millised parteid ning grupeeringud on olemas, misssuguseid muudatusi võib sisepoliitiline tegevus kaasa tuua rahvusvahelisel areenil, seda mitte ainult naaberriikide suhtes, vaid kogu maailma mastaabis. Paljude variantide hulgast tuleb valida optimaalne kurss, mis tõenäoliselt viib sihile.
Oma töös "Poliitika" määratleb Aristoteles inimest kui poliitilist olendit (Homo Politicus). Enamik inimesi eelistab elada koos teistega, st ühiskonnas, järelikult on nendevahelised suhted oma olemuselt poliitilised suhted. Inimesed püüavad tagada oma julgeolekut, määratleda oma positsiooni ühiskonnas, mõjutada ja samas kuulata teisi, st laiemas mõttes on kõik inimesed sootsiumi liikmed - st poliitikud. Aristotelese jaoks oli poliitika eeskätt praktiline teadmine valitsemisest. Aristotelese vaated riigi küsimustes põhinesid tohutul algmaterjalil, mida ta ise oli uurinud ja mis oli kogutud tema kooli poolt - sada viiskümmend kaheksa Kreeka linnriigi konstitutsioonilise korralduse kirjeldust. Üks selliseid kirjeldusi – "Ateena politeia" - leiti 1890. aastal. Riigi valitsemise vormidest eristas Aristoteles kolme head ja kolme halba.
Headeks luges ta vorme, mille puhul on välistatud võimalus võimu omakasupüüdlikult rakendada ja võim tugineb kogu ühiskonnale tervikuna. Niisugused riigivalitsemise vormid on monarhia, aristokraatia ja "politeia" (see tähendab aristokraatia ja demokraatia segunemisel põhinev kõrgklassi võim).
Halbadeks valitsemisvormideks pidas Aristoteles türanniat, oligarhiat ja demokraatiat.
Juba 3.-4. sajandivahetusel e.m.a kirjutas tuntud vana-kreeka filosoof Platon "Dialoogid", "Riik ja seadused", milles õigustas aristokraatlikku riigikorda. Platon väitis, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni. Sellest tuleneb ka vajadus riigi ja seaduste järgi. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga kodanik täidab ühiskonna seisukohalt kõige paremini, kõige kasulikumalt oma funktsioone. Platon käsitas tööjaotust oma aja kohta geniaalselt, pidades tööjaotust linna (mis kreeklastel oli identne riigiga) loomulikuks aluseks.
Politoloogia uurimisojektiks on poliitika, võim ja võimu suhted. Teatavasti on poliitika inimtegevuse liik, mille abil otsustatakse miljonite inimeste saatusi. Poliitik, kes ei tugine teadusele, võib sattuda illusioonide või tavakujutluste küüsi ja tema tegevus on vahe edukas. Teiselt poolt on politoloogid oma järeldustes veidi piiratud. Politoloogia fikseerib ju peamiselt mineviku elutaktikat. Uut, mis elus on sündinud, ei mõtestata lahti kohe, vaid teatud ajavahemiku järel. Seepärast on soovitav, et poliitilised protsessid ja neile tuginev teadusharu oleksid omavahel tihedalt seotud...
Loe edasi:
Kasutatud materjal